pühapäev, 16. jaanuar 2011
vol. 4
Täna ehk pühapäeval tabas meid hommikul aknast välja vaadates õudus - VIHM! Samas ma tundsin Eestis juba päris kaua vihmast puudust, niiet olin isegi veidike õnnelik :) Kuna meil sellised turistilikud vaatamisväärsused olid otsa lõppenud, siis olime sunnitud täna siiski külastama ühte Euroopalikku "jubanähtud" paleed - Dolmabache palee.Halba sõna ei saa selle kohta öelda, kui türklane ikka midagi uhket ehitama hakkab, siis olgu see juba kõige suurem, parem ja läikivam. Paleesse sai 20 liiri eest (160 eeku), Anni loomulikult pidi oma museecard'iga maksma vaid 1 liiri (8 eeku). Sissepääs toimus vaid n-ö "guided touri" põhimõttel ehk omal käel ei võinud lossis ringi jalutada. 40 pealise lambakarja saatel vedas siis türgi mees meid läbi palee esinduslikuma osa, mis oli mõeldud külaliste ja saadikute vastuvõtuks. Ütleme nii et 100 ruutmeetrine siidist vaip ja paari tonnine kristalllühter pole mingi küsimus. Palees kokku oli mäletamise järgi midagi 400 toaga, kõik neist vingemad kui meie Kadrioru loss :D Õnneks oli Anni varem käinud seal teise giidi saatel, kes oli jaganud kolm korda rohkem informatsiooni kui see giid, kes meil oli. Saime rohkem teada kui teised! Ütleme nii, et sellesse palee osasse oli sultan investeernud niivõrd palju, et ajas riigikassa pankrotti ja oli sunnitud eksiili minema. Kõige suurem lühter siis pärit Inglismaalt ning kaalus 4,5 tonni ning jutu järgi pidavat selle puhastamine võtma aega 3 kuud.
Palee teine osa koosnes haaremist. Jutu järgi oli haaremis eraldi korterid sultanile, tema emale ja kaheksale naisele. Üks korter koosnes privaatsest vannitoast, magamistoast, riietusruumist, vastuvõtutoats, külalistetoast ja paljudest muudest ruumidest läbi 4 korruse. Palees olid ka 4 tuba mida 1930ndatel Atatürk kasutas oma Istanbulis olemise jooksul. Sealhulgas oli eksponeeritud ka voodi, kus ta suri makstsirroosi 10 novembril 1938 ning kõik palee kellad on tema surma hetkel fikseeritud - 9.05. Eriliselt võigas oli privaatvannitoas eksponeeritud ravimitekapp ja ratastool, tekitas kuidagi kõheda tunde.
Üldiselt jäin rahule, pargi osa oli ka kena, eriti kusagilt lahtipääsenud paabulinnuga.
Kuna ilm oli aga jätkuvalt rõve, vihmane ja külm siis otsustasime ette võtta elu pikima trammisõidu, edasi-tagasi vist mingi 50 minutit. See linn lihtsalt ei lõppenud ja lõppenud ja lõppenud...
Pidime algse plaani järgi suunduma tagasi Grand Bazaarile, et ma saaks endale türgipärased keraamilised kausid lõpuks soetada, aga mis oli pühapäeva või vihma tõttu suletud, oli Grand Bazaar. Aga oma kausid sain ma kätte, suvalisest tänavapoest. 3 imekaunist kaussi, roheline, sinine ja punane, 280 krooni eest. Vast kõlbavad küpsiste hoidmiseks.
Tagasitulles võtsime Anniga Eminönü silla juurest klassikalise balõk ekmeki ROHKE sibula ja salatiga ja haisesime bussis kuni koduni :)
Õhtul plaanis veel väljas niisama vaadata ja tšaid juua, nii nagu ikka õhtuseks ajaveetmiseks kujunenud on.
kobises Brutalhamon kell 17:21
reede, 14. jaanuar 2011
balõk ekmek ehk vol.3
Hommikul tõustes plaani meil veel polnud. Õnneks tõusis ema kell 7 vms ja hakkas raamatuid lappama ning kui meie Anniga kell pool 10 silmad lahti tegime, siis oli probleem peaaegu lahendatud. Hommikuks sain täna isegi eelmisel õhtul soetatud lahustuvat kohvi, lisaks muidugi kohustuslik praemuna/makaron/jogurt ja apelsinid.Bussisõit viis meid jällegi kord Kuldsarve lahe äärde, kus ema sundis meid jala üle silla minema. Oh well, why not. Sild on täis arvukaid kalamehi, kes seisavad umbes 30 cm vahedega igaüks oma ritva ja veepangega. Anni sõnul on kalamehed vähegi seal kus püüdmine lubatud ja vesi lähedal. Kala, mida väinast välja tõmmatakse tundub mulle kui tavaline balti kilu, mõned on ka suuremad purikad. Igastahes, eesmärk oli jõuda teisele poole väina, et siis vaadata üle vürtsideturg. Klassikaline ahistamisretk mängu "arva ära kust ma pärit olen" saatel. Ema oli endale ideeks võtnud soetada mingid keraamilised maalitud klõpsuga topsikesed, mis tema sõnul on head sigareti kustutamiseks ebaharilikus kohas. Mis seal ikka, soetas siis 4 tk 10 liiri eest (80 krooni). Teepeal soetasime endale 5 väikest lukuga kotikest, mis olid türgiliku välimusega (umbes sädelev niit ja vaiba muster) mis kõik olid hinnaga 1 liiri tk. Ette rutates võib öelda, et ema tõmbas suure hooga ühel juba luku küljest ära.
Vürtsiturult võtsime suuna Süleymani mošee poole, aga mingi hetk otsustas Anni, et tema kaart ei loe, et las ema tegeleb nüüd sellega, mille peale viimane tõmbas suitsu edasi ja vahtis klaasistunud pilguga kaugusesse, mis tähendas et mina, kes ma polnud siiani viitsinud Istanbuli pinnalaotusesse süveneda, pidin nüüd läbi väiketänavate rägastiku meid mingi mošeeni juhatama. Idee poolest oleks pidanud see meil aega võtma umbes 15-20 minutit, aga kuna loomulikult õnnestus mul meid valele teele eksitada, siis võttis see meil kaks korda rohkem aega. Kui me lõpuks siis Istanbuli kõige tähtsama mošeeni jõudsime, hakkas just reedene kesklõunane palvuseaeg, mis ka vähem usklikel on harjumuspäraseks kujunenud. Seega sissepääsu oleks tulnud oma poolteist tundi oodata. Istusime siis hoopis väljas ja jälgisime inimesi kes sinna sisse läksid. Päris pähklipakki kõrvale ei hakanud võtma, oleks vist veidike ebaviisaka mulje jätnud. Ka tagasi pidin ma teed juhatama ja oh seda üllatust kui ma suutsin meid juhatada täpselt sinna kohta tagasi, mida Anni enne rõhuval toonil oli kommenteerinud, et mitte mingil juhul sinna ahistajate sekka enam tagasi sattuda. Sattusime siis Istanbuli ülikooli eest suuremale tänavale, kust tee viis meid Topkapi palee juurde.
Palee iseenesest oli täitsa kena, pidigi olema st. 160 krooni eest :) koosnes see siis arvukatest eraldi majadest ja paviljonidest, mis olid seest (ja ka väljast kohati) kaetud meie mõistes vedike uhkema ja maalitud vannitoa kahhelkiviga ehk siis keraamilised plaadid. Ühes palee osas olid välja pandud erinevatest ajastutest pärinevad juveelid, rüüd, mõõgad jne. Nende hulgas võis kohata erinevaid peaehteid kolme ploomi suuruse rubiini või smaragdiga, üleni kullast troone või imikuhälle, aga ka näiteks oli seal 82 karaadine teemat, mis leiti kunagi algselt prügihunnikust. Selle algne omanik müüs selle lihvimata variandi turul maha 3 lusika eest. Selle aga ostis ära üks juvelliir, kes sai aru millega tegemist oli ning tahtis sellega äri teha. Kui sultan aga asjast kuulis, siis võttis ta selle lihtsalt endale ja lasi sellele lisada paar väiksemat (loe pähklisuurust) teemantit ning tegi sellest mingi ripatsi taolise asja. Nagu tavaliselt, igasugune kuld ja kard viskas lõpuks üle nign mind oleks veel ahhetama pannud vaid rusika suurune teemant. Palee kompleksi kuulus ka veel üks bütsantsi aegne basiilika, milles Arve Pärt lasi hiljuti ette kanda oma uue muusikalise teose. Palees oli ka vastrenoveeritud ja avatud haarem, kuid see maksis ekstra 15 liiri, mida me ei raatsinud välja käia.
Lahkudes paleest avastasime, et meil oli vaja veel 3 tundi linna peal sisutada (olime endale varem eesmärgi püstitanud, mille ekstrakiirelt olime juba täitnud). Otsustasime niisama linnas lonkida ja ringi vaadata. Tee peal võtsime hambusse balõk ekmeki mis on siis põhimõtteliselt saia vahele pandav kala väikse värske salati ja sibulaga. Väga hea kala oli pean ütlema ning see korvas absoluutselt selle et ülejäänud aja tulid meil kolmel vahetpidamata kala ja sibula rõõtsud üles. Läbisime tagasi tulles veel kord ahistajate silla (restoranide piirkond silla alumisel korrusel, kus iga mats üritab sind oma restorani tirida). Otsustasime, et vaatame veel üle Galata torni mäe otsas. Tavaliselt oleksime valmid selle jaoks ühistranspordi, kuid kuna meil oli vaja programmi sisustada, siis otsustasime seda teha jala. Nagu pärast teada saime oli tõus vaid 100 meetrit, aga arvestades kallakut (umbes ma pakun 40%) siis oli see üsnagi väsitav. Otsustasime siis otsad kokku tõmmata ja teepeal poodi ka minna. Tänaseks koduseks dineeks oli riis kana ja kanakastmega, milles oli üllatus-üllatus jogurt! Kõht täis otsustasime teha järjekordse vaheuinaku aga võta näpust, kellegil pole siiani väga und tulnud. Nüüd me siis lebotame igaüks omas voodis. Õhtul plaanis õega välja minna, ema jätame seekord koju kodustega skype teel vestlema.
Tervitused!
kobises Brutalhamon kell 20:47
neljapäev, 13. jaanuar 2011
shoeshine maffia ehk vol.2
Heihoo!Teine päev Konstantinoopolis ja pooled asjad juba vaadatud, vähemalt raamatu TOP 10 mõistes (kuigi me sealt umbes 2-3 asja Anni soovitusel eemaldasime). Hommik algas umbes kell 8 millegagi, peale uimerdamist ja pesemisprotseduure valmis Anni ja ema koostööl hommikusöök, mis koosnes eile päeva makaronidest praemunaga, loomulikult must tee, pehme sai ja üllatus-üllatus jogurt :D Igastahes umbes kell 10 panime leekima kodust. Kusjuures, selleks et jõuda metroo või bussipeatuseni, peab võtma iga hommik umbes 15% mäkketõusu, reielihastele igastahes hea!
Põrutasime kohe peamise vaatamisväärsuse juurde - Hagia Sofia. Kunsti ja arhitektuuritundides ära leierdatud koht, aga minu jaoks veidike pettumus, kujutasin seda veidike teistsugusena ette. Seest oli see seevastu aga suhteliselt meeldiv, veidike teistmoodi kui arvukad kesk-euroopa basiilikad, mis veidike igavad nüüd juba tunduvad.
Teiseks peatuspunktiks pidi olema vastas üle pargi asuv Sinine Mošee, aga parasjagu oli seal palvuseaeg, ning pidime tunnikese mujal sisustama. Otsustasime külastada Justinianuse aegseid maa-aluseid tsisterne. Oli seda raha väärt küll, pärast pildi pealt näete kui mõnus atmosfäär maa all võib olla.
Lõpuks siis jõudsime ka Sinisesse mošeesse, kus rätikud pähe ja jalanõud jalast. Sees nägi see välja nagu suur vannituba põhimõtteliselt, kahhel kahhel kahhel! Pärast otsustasime kõndida Grand Bazaarile. Oli päris suur turg küll, meenutas veidike Süüria omasi, seega polnud põhjust nii väga ahhetada ja ohhetada. Paartuhat juveeli siin ja seal, nagu ikka... Teine asi on muidugi need toredad murjampoisid, kes meelitavad sind igaüks oma boksi asju ostma. Olen juba vilunud uduse pilgu tegija ja harjunud kaugusesse tühjalt jõllitama, et mitte neid huvi äratada. Mu vaieldamatu lemmikmäng on "arva ära mis riigist me oleme" Tavaliselt oleme me kolmekesi pärit kas soomest, saksamaalt või venemaalt.
Kell oli juba lõuna ja kõht hakkas tühjaks minema, kui otsustasime võtta suuna kodu poole. Vahepõikena astusime sisse euroopa suuruselt teise kaubanduskeskusesse. Näiteks oli seal üks korrus pühendatud puhtalt kiirsöögi kohtade peale ja teine korrus restoranidele. Lisaks pidi keskuses olema veel kino ja lõbustuspark. Toidupoest haarasime traditsioonilised makaronid ja tomatikastme ja koju sööma.
Peale sööki kohustuslik unepaus, mis venis üllatuslikult 2,5 tunniliseks ning ärkasime selle peale kui Anni korterinaaber kell pool 8 vilistades ja väga halvasti lauldes uksest sisse jalutas.
Riided selga ja õhtune jalutuskäik. Taksimi väljak ja kõrvalepõige peatänavast ning leidsime end tee ja vesipiibu baarist. esimene raund oli must tee offkoors aga järgmise raundi saime turistikat õunateed ja seda juba tasuta. Õde ja ema tegid paar triktraki mängu ja nii möödus umbes tunnike ja veidi peale. Pärast seda suundusime siiski koju tagasi väikse ringiga. Teepeal proovisime ära ka kohaliku maiustuse baklava mis on põhimõtteliselt taigen immutatud suhkrus ja veel paar maitset lisaks. Not my cup of tea, aga tasus proovimist. Turkish delight on veel proovimata.
Nüüd kodus ja jalad seinal.
Over and out
kobises Brutalhamon kell 23:20
kolmapäev, 12. jaanuar 2011
perekond Helm Istanbulis vol.1
Tervitused 13 miljoni-pealisest Istanbulist!Ma pean kohe mainima, et reis on juba korda läinud, sest esimese päeva (seal hulgas kogu lennuaja ja teekonnal peatumispaika) suutsime mööda saata ilma ühegi suurema tülita. Success! Suuremateks lahkheli tekitajateks oli 20kg pagasikott täis erinevaid toiduaineid Annile, mis osutus väga raskeks läbi linna vedada ja teiseks mida poest õhtuks süüa osta.
Polegi ammu nii ludinal võõras linnas liigelnud - kõik transpordikaardid olid juba orgunnitud ja teekond teada. Nii muuseas, sel nädalal on Istanbuli Kultuuriülikooli vahetusüliõpilane Grant USAst, vähemalt nii ütleb mu tudengi transpordikaart.
Õudusunenägu on samuti teoks saanud: ma tavaliselt kardan/põlgan igasugu murjameid kui ma neid euroopas kohtan, aga oh imet, siin on nad KÕIK murjamid! Samas olen ma imestunud, kuna pooled murjamid on suht isegi seksikad (noored ma mõtlen), sellised veidi tõmmukad. Note: Raigo on ikka kõige seksikam!
Täna jõudsime siis oma pakid Anni juurde vedada ja siin veidike einestada - söögiks oli tänavanurgalt ostetud värskelt valminud sai (selline kõva koorikuga aga seest ülipehme), 5 liitrine kanister jogurtit (mis meie mõistes on midagi määrdejuustu, hapukoore ja jogurtisegu sarnast), misa määrisime saiale pluss ema spets kaasaküpsetatud sealihapraad, mis muidu siin oleks umbes 300-400 krooni ringis maksnud. Peale tankimist suundusime linna.
Linnas sõitsime bussiga tipptunnil umbes 40 minutit ja siis praamile ja teisele poole Bosphoruse väina. Seal oli kai peal mõnus platskaard (umbes nagu staadionil on istmed astmetena ja nende peal olid suured padjad pehmeks istumiseks) ja seal meid siis teenindati. Jõime Istanbulile omast musta teed ja Anni tellis mingi orhidee juures tehtud joogi nimega sahlep - see oli väga hea!
Tagasi tulles väisasime Taksimi väljakult algavat põhi hängimise tänavat, kust vasakule poole pidid jääma tänavad kohvikute ja vesipiibubaaridega ja paremale tänavad klubide ja baaridega. Tänav oli pääääris pikk.
Lõpuks vajusime koju tagasi, kus naudime praegu jällegikord musta teed ja imehead pehmet saia jogurtiga :)
Tänaseks kõik.
Teie korrespondent Istanbulis
kobises Brutalhamon kell 21:41
reede, 10. detsember 2010
jõulude eel
Täna on reede, wow Paula, amazing...sa tead mis nädalapäev on. Tegelt ma tahtsin sellega öelda, et täpselt nädala pärast on mul enne jõule viimane pingutus - semiootika eksam. Ja üldse tahaks ma siinkohal tervitada kõiki toredaid õppejõude, kes avastavad sellel nädalal et võiks ikka asjad enne jõule ära teha. Sestap on nii, et esmaspäeval on mul rühmatöö, teisipäeval on mul ettekanne, kolmapäeval arvestus pluss loeng, neljapäeval lugemisülesanne ja projekti vahehindamine ja reedel loeng pluss eksam. Kas pole mitte tore?Eile tulime Leoga koos hea idee peale, et bookime jõuludeks toa vanaema juures. jah, see sama tuba, kus ma kolm aastat veetsin. Kirjutasin siis ruttu vanaemale MSNi (suures hirmus, et äkki keegi teine on juba selle peale mõelnud), et kas me võiks peale jõule öösel seal olla, et siis ei pea õhtul hilja oma koju ennast vedama ja saaks ärgata nii, et keegi teine on teinud kohvi ja söögi valmis... Vanaema oli mudiugi kohe päri ja ütles mulle selle peale nii: ära muretse Paula, see on niikuinii sinu tuba ikka veel, sa läksid lihtsalt mingiks ajaks Raigo juurde elama :) Mõlemal tuli korralik muie näkku. Aga vbl tõesti on nii.. sest mai kuus peale ikkagi saba jalgevahel mõneks ajaks kindlasti vanaema juurde tagasi kolima.. Ja ausalt öeldes, see on miljon korda odavam kui siin kahekesi pere mängida. Aga vähemalt on hea kodune tunne!
kobises Brutalhamon kell 11:16
teisipäev, 7. detsember 2010
Uskumatu
Heihoo!Ma tean, et see tundub vist tõesti ebareaalsena, aga sattusin juhuslikult enda blogi lehele ja vaatasin, et olen viimati siia midagi postitanud 13. september. Ebareaalne!
Ausalt öeldes pole meeleski olnud. Ju siis pole blogi inimene, kuigi viimasel ajal olen pidanud konsanteerima fakti, et istun päevad läbi arusti taga ning nüüd selle peale mõeldes ei saa ma päris täpselt aru, mida ma siin teinud olen need 3,5 kuud.
Ette on näidata vaid paar kooliprojekti, tööd, essed ja täiesti muutumatuseni arenenud silmanägemine. Asi läheneb juba Agne seksikate lastevankriteni ning külmkapis olevatest kartulitest saavad esmapilgul juba nisujahu kuklid. Kui nii edasi läheb, siis suure tõenäosusega ei lasta mind kunagi sinna silmaoperatsiooonile, sest mida ma olen täheldanud on see, et mida aeg edasi, seda rohkem ma oma eriala tõttu arvutit väisama hakkan. Peaks tõsisemalt mõtlema suurema ekraani peale või soetama päris oma lauaarvuti. Küsimus on aga, kuhu panna see lauaarvuti? mis viib mind järgmise teemani - selleks on ju oma kodu vaja. Elu Tiigi 57 majas on siiamaani lausa nii hubane olnud, et tunne on nagu päris oma kodus. Iseloomult on tegemist samasuguse külmast nõretavate paksude kiviseinadega majaga, kui seda on Nisu tänaval ergo koheselt tekkiv kodune tunne. Neil omanikel on minu maitse järgi kunstisoon ka olnud, sestap tunduvad pooled asjad korteris lausa vaimustavad. Mõningad veidi ebastandardsed vidinad meie Tiigi tänava kodus:
* Raudteevaguni vedrudel voodi - jah tõepoolest, see on nii. Tunne on nagu midagi tavalise voodi ja vesivoodi vahepealset. Nagiseb ainult veidi, sest üks laud on otsast lihvimata. Sinna juurde käib meie esimene koos ostetud suletekk JYSKist, mille tõttu saab magamistoast peale umbes nädalast mittekoristamist kanala. Kõik kohad on sulgi täis, ma arvan et aasta pärast umbes on tekistalles vaid ümbritsev riie.
*Ekspositsioon WC ja dušš - nimelt on selle korteri tualeti ja pesemisnurga seinad 3/4 osas klaasist. Õnneks küll töödeldud klaas, kuid soovi korral on vaatajale kõik avatud. Looumlikult asub see elutoaga võrreldes "strateegilises" kohas nii, et diivanil istuvad külalised näeksid-kuuleksid hädas olijat. Selle varjamiseks on asetatud vaatesuunale ette veelgi strateegilisem ese, milleks on islami palvevaip. Miks ka mitte... Arvestada tuleb ka duši alt väljudes silmapaaridega, mis võivad sind vaadelda elutoast või siis näiteks vastasmaja aknendest.
* Vann keset kööki - selle kohta on hea lugu. Nimelt soovis siinne perenaine endale vanni, aga polnud ruumi seda kusagile paigutada. Samas oli kööki ka lauda vaja ju. Mis seal ikka, leidlikkus päästis päeva. Pandi vann siis keset kööki, ümber aga kergesti eemaldatav puitkarkass, mis oma normaalses olekus moodustab täiesti adekvaatse köögilaua/pinna. Pühapäeva õhtused vannid on saanud juba lausa lemmikuteks!
* Legendaarne diskokera- ja valgustus - alati hea seltskonna jutu alustaja "vaadake mis laes on". Siis läheb keegi ja lülitab valguse sisse ja kõik ohhetavad kui lahe asi on diskokera. Pöörleb ja pöörleb, valgustus vaheldub punasest sinisesse ja rohelisse senikaua kuni keegi ütleb, et pange kinni, mul käib pea juba ringi.
* Kahtlase väärtusega ketid laes - alati populaarne spekuleerimise teema külaliste hulgas. Mida siis teevad Paula ja Raigo nende kahe jämeda metallketiga laes. Mainides sõna kiik lastakse loomulikult oma kõige pervessematel mõtetel lendu tõusta ning kõik unustavad väikse 4-aastase Kauri, kes tahtis kodus ainult kiikuda.
Vot nii ongi! Kõik on alati külla oodatud, ainult maikuuni seda lõbu siis, siis jälle hea elu otsas mõneks ajaks. Siis läheb mõni vbl sõjaväkke ja mõni vbl vahetusõpilaseks, who knows.
Tõsiasi on see, et praegu peab aga õppima hakkama. Kaks nädalat saab karm olema ja ega see jaanuargi lust ja lillepidu tule. keset kuud olen aga korralise puhkuse Türgimaal ära teeninud. Vaatame siis üle, mis need murjamid seal susserdavad. Võib-olla võtan vetsu seinalt palvematikese kaasa ka ja vaatame, kuidas siis potensiaalsed Tiigi tänava külalised sel ajal vetsus käimisest arvavad..
Over and out for unknown period!
kobises Brutalhamon kell 21:43
esmaspäev, 13. september 2010
September!
Jah, võiks mõelda - oh joy - jälle kooli, aga esimesel nädalal tabas mind päris meeldiv üllatus (õigemini e-mail) TERE KALLID ESMAKURSUSLASED! Mõtlesin et mida kräppi tõepoolest, kevadel sai oksendamiseni pingutatud, et see asi ära lõpetada ja edasi minna.. ja mis nüüd, jälle algusest peale! Rahunesin ja mõtlesin järele, jõudsin selgusele, et hea kui keegi mind veel nii nooreks peab :)Esimene koolinädal oli üldse üllatusi täis. Sõitsin rõõmsalt kooli, mõtlesin et teist päeva järjest ikka hiljaks ei jää, aga võta näpust. Vene peatuses ootas munnnitsipaalpolitsei ja võttis bussi rajalt maha. Vägagi enesekindlalt ulatasin on mittetöötava ID-kaardi, et toredad mehed jälle mu isikukoodi toksida saaksid ja oi näe üllatust! "Vabandage, aga meile tundub, et Teie kuukaart ei kehti. Palun tulge meiega koos bussi." Nägin siis selle kurikuulsa bussi ära.. enne suutsin bussis muidugi kõva häälega mainida, et ju siis emme unustas mulle bussipileti teha 8) Yeah, i'm really gonna be 22 this year. Kiirmenetlus, 180 eeku ja jälle jäin hiljaks.
Aga kool on tõepoolest nagu esimene kursus. Harjumatult palju jooksveid koduseid ülesandeid ja mingi läbiv teema neis on a la "mõtle enda jaoks välja mis on see ja mida see tähendab ja mis on elu jne..." Ehk siis väga filosoofilised ja eneseotsimise teemalised ülesanded. Pooled loengud on meie toreda doktorandi käe all - BRUNO! Tema keelekasutus on küll väga hea, aga aksent mitte nii hea. Positiivne on muidugi see, et teda reaalselt huvitab, mida meie asjadest arvame ja suhtleb meiega vabalt, eesnime tasemel. Aga ülesanded on mudiugi sellised et hoia kahe käega peast kinni - ülemineku töö on näiteks live-air performance, kus peab publikut kaasama :S
Augusti keskpaigast elan ma ka uues Tartu kodus - Tiigi tn. Olemine meenutab suuresti Nisu tn. mõnusi. Maja on pärit enam-vähem samast ajast ja paksude kiviseinte ja kõrgete lagede vahel on sama hubane kui ka niiske ja külm, kui Nisu tn. Külla on kõik teretulnud, nagu alati. Vajadusel on ka üleöö jääjatele madrats teki ja padja võimalusega. Nädalavahetusel käisime kodukaunistamise retkel Eedenis. Tagasi tulime kahe sulepadja- ja tekiga, bleedi ja nagiga :) Juhuse tahtel saime eile ka teleka digiboksiga. Vahel ikka veab! Ja nii see elu läheb, saaks veel tööle ka, oleks pöörfi.
