reede, 26. veebruar 2010

Süüria & Liibanon

Reisimuljetest võite varsti ehk vist siis homme, mu õe blogist lugeda, kes pidas reisi jooksul dear diary versioonis blogi, sest seal kaugel maadel on kahjuks sellised toredad portaalid nagu Blogspot, Facebook, Orkut jne keelatud. Paberkandjal tundub asi ka kindlasti põnevam kirjutada.
Reisist niipalju, et oli väga tore, sai palju nalja ja raha kulutatud ja üldiselt läksime oma eelarvega lõhki, kuna loomulikult oli vaja naistel vähemalt 1000 krooni eest shopata ja tore euroopalik riik Liibanon oli vahepeal palju ägedaid tolli ja viisade makse kehtestanud.
Varsti panen lingi ka õe n-ö reisiblogile....usun et muljed on suures jaos samad ja meie pere huumor läheb enamvähem samasse auku kah!

Vahelduseks panen hoopis paar pilti!

Suurepärane hotel Al-Rabie, vaade siis siseõuele

Teel Süüriasse jõudsime kiigata ka Budapesti

Kotikud õed Damascuse suurimas ja kuulsamas mošees

20 aastat ehitusjärgus seisnud kohalik monstrum, mille kohta isegi kohalikud enam ei mäleta, miks ja milleks seda ehitama üldse hakati

Kohalikud apelsinimahla ja kebabi baarid oli tavaliselt ööläbi avatud

Meie tagasihoidlik reisiseltskond aka bändipilt

Kunstiajaloo klassika Kra(ä)k de Chevaliers'i kindlus

Öine vaade Damascusele

Päikseline Liibanoni pealinn Beirut on nähtavasti kodusõjast taasutmas

Poisid käisid kohaliku habemeajaja juures

Pärlipood Damascuse turul - ja neid oli kordades umbes sada

Kohalik "King of Mosaic" - omandasime ehtekarbi ja Trik-Traki/male laua

kobises Brutalhamon kell 13:23

reede, 12. veebruar 2010

11:11

Jeesusmariaaaaa, kas peaks teised jalanõud kaasa võtma? Plaastrid? Valguvaigistid?
Ühesõnaga, ei ole ma absoluutselt oma pakkimisele kuhugi jõudnud ja homme kell 18 on minek reaalselt. Kui raha on, siis piisab pelgalt ainult passist! Aga kuna ma olen kahjuks/õnneks töötu nüüd, siis raha mul pole... teoreetiiliselt on aga elama peab ka.
Enne minekut olen teinud minu kohta juba suure sammu bakatöö osas - käisin raamatukogus :D Ma olin nagu peata kana seal riiulite vahel, ajasin näpuga riiulite vahel järge... tiire tegin TÜRi komandas saalis VÄHEMALT 4. Oeh, aga kätte ma ta lõpuks sain - Robert Nerman "Pelgulinn" Lugema pole ma seda loomulikult veel hakanud, ideaalis on see lennukis lugemiseks. Aga mul on siuke kahtlane tunne, et ma pigem eelistan pleierit kuulata - PAULA VÕTA LAADIJA JA USB JUHE KAASA!
Pekki, mul pole kirjutamistuju - obviously olen ma Tartus :/

Hiljem vbl.
Mul jäid siin tähtsündmused kirjutamata nagu Talvepäevad, MV II voor ja Emajõe mängud. Selge.

kobises Brutalhamon kell 11:11

reede, 5. veebruar 2010

Movienight

Kolmapäeva öö vastu neljapäeva jooksis Nisu tänava kinodes film nimega The Fourth Kind. Ma olin miskipärast kinokavades sellest filmist koguaeg mööda vaadanud, arvates et tegemist on eriti räige ja hardcore alien muuviga. Okse! Aga vaadates treilerit (mida ma millegi pärast polnud isegi vaevunud tegema), äratas see film minu kohe huvi. Ja umbes täpselt nii palju huvi, et ma jooksin, hüppasin ja sitsisin mööda meie tuba ringi karjudes: „jaa, jaaa, vaatame kohe!!” Tegemist oli dokumentaal/lavastusega + Milla Jovovich (lahe mutt). Kui neid dokumentaalvideosi ei oleks kõrval näidatud ning seda talkshow’d poleks olnud, oleks ma arvanud, et tegemist on järjekordse „hea” stsenaariumiga psycho film. Päris üks kuni mitu disturbing stseeni, mis tekitasid miskil põhjusel kuidagi sellist tülgastavat või ma ei teagi – okserefleksi tekitavat tunnet. Loomulikult on kodukino miinuseks alati see, kui keegi kõige põnevama koha peal helistab. Kõik pinge, mis filmi jooksul üles on keritud langeb nulli pausi nuppu vajutades. Pikka viha ei pea Leo  Pidin enne magama minekut veel CSI otsa vaatama, et saaks natuke positiivsust unenägudesse. Aga nagu tavaliselt ja ikka, on mu öised unenäod nagu üks hea igapäevane ETV saade Aktuaalne Kaamera – kõik mis päeval juhtus, on kombineeritud kokku väga haiglaseks Paula mõtteüllitiseks. Ma arvan, et see film oli väärt neid 2 tundi minu vaba aega, polegi ammu korralikku psycho/õudusfilmi vaadanud.Peale filmi vaatamist oli vaja Annil loomulikult demonstreerida, mis õudusfilme ta veel Soomes ühe õhtu jooksul järjest vaatas ja loomulikult oli mul vaja tõmmata ka need filmid. Oeh, ma olen nii mõjutatav! Igastahes neljapäeva öö vastu reedet toimus Kooli tänava kodukinos movienight. Kavas – Paranormal Activity. APPI, kui tuli ei oleks põlenud. Algus oli jura veits, aga tagant järle mõeldes, hea oligi.. mingi 45 mintsa chilli ja siukest ušu-mušu asju.. et on ja ei ole kah. Mingi hetk ma avastasin ennast klammerdunult teki ääre sisse, kattes ühe prilli klaasi tekiga, teise mitte. Ma ikka pidin edasi vaatama ja piiluma, aga samas ei julgenud ka. Mingi hetk oli nii hirmus, et ma ei teadnud kas nutta või naerda, sest kui see poleks (ma ei tea kas oli) päris olnud, siis oleks see hea huumor olnud! Seega ma naersin.. ja ma arvan, et kui ma poleks naernud, siis oleks ma kogu öö üleval istunud. Ja kui ma nüüd selle filmmi peale mõtlen siin üksi suures majas istudes (FP's valves) siis kinda creepy hakkab küll juba. Igast lahedad hääled APPI. Oeh.. külmkapp tegi ka öösel igast hääli :/
Seda filmi tõesti ei soovita üksi pimedas vaadata.

kobises Brutalhamon kell 17:43

neljapäev, 4. veebruar 2010

kolmas veebruar/neljas veebruar

Kell 16:35 Kõndisin-kõndisin, olin juba perrooni otsas ja sain aru, et peaks mingisse vagunisse soovitavalt maha istuma. Täna pole tuju väljaspool rongi Tartusse sõita. Loomulikult tagasi ei viitsinud jalutada ja nüüd ma siin istun – „rotikas” vagunis vanakoooli istmetega, kuhu raudselt kõik Tapakad ja Jõgevlased peale pressivad. Fääntsi vagun on linna inimeste jaoks. Well, I don’t mind, siin saab laiutada küll, vets on lähedal ja natuke wifit püüab ka kinni. Siia koguneb ikka üsna palju inimesi rotika vaguni kohta... üks seks tüüp on ka! Juba jäin haledalt tšekkimisega vahele. Kaks keskaelist...hmm härrasmees pole vist päris õige sõna....lihtsalt meest ja üks pensioni ikka jõudnud naisterahvas, kes loomulikult oma eale kombekohaselt ristsõnu lahendab.
Kell 16:41 Mis ma tahtsin öelda.. jah, mul jäi seekordne Tallinna postitus väga hiljapeale aga mul on hea vabandus ka – tunni aja pärast saaks mul 24h täis. Saabusin eile õe sünkari puhul. Kusjuures sattusin mampsiga ühte bussi ka linnast tulles. Karjusime mõlemad magavale õele ukse pealt tere! Õde tuleb tund aega hiljem üles ja küsib, et miks Paula siin on ja kust ta siia sai?! Aga ei, lõppkokkuvõttes võib ürituse kordaläinuks nimetada – süüa sai, juua sai, seltsida sai ja paganlikku lauamängu ka mängida (mis tegelt on isegi suht lahe) Ma pole mingi suurem asi mängude sõber. Kaardimängud on eriliselt turn-off! „Kuulge, mängime kaarte! Mis me mängime? Ah, teeme potikut.” Mis värk sellega nagu on??? Maailma igavaim mäng! Debiilikutele :/ Panen selle endale nimekirja. Jah just sellesse nimekirja, kui ma maailma dominatrix’iks saan – asjad mis on keelatud või tuleks maailmamuna pealt kaotada. Kindlasti on peale potiku seal nimekirjas ka denimkostüümid, nahkpüksid ja vestid narmastega, seljakarvad, sokk+sandaal ja hunnik muud kraami.
Kell 16:50 Oleme õnnelikult möödunud Pärnu mnt. viaduktist, varsti JUBA Ülemiste. Tulin just linnast, kus veetsin aega Sandra ja üllatuskülalise Jaanaga. Käisime kaks kuumimat ja uusimat Tallinna kaltsukat läbi – factory ja morš. Factory’st sain endale uhiuued pika säärega ja army mustriga tennised 55.- ja tundus täitsa asjalik koht! Seevastu morš kesklinnas oli suht saast, või noh asi võib ka minus olla – ma pole väga 70ndate ja 80ndate lembeline, sest ma tean et kui ma neid asju peaks tahtma, saan ma alati neid vanaema käest muretseda ja ei pea nende eest sadades kroonides tasuma. Keha läksime Kompressorisse kinnitama (appi, seks tüüp joob üksi AleCoq Premiumi ja istub jalg üle põlve...iuu...aaggrhhh...ja loksutab ka veel seda) Rong läks just täis, igal ühel oma boks, aga siuke tunne nagu keegi vahiks koguaeg üle õla...mulle see pööbli asi enam väga ei istu :/
Kell 16:55 45 minutit Tapani! Piletimüüja pole mind veel terroriseerinud. Igastahes jah, Kompressor. Sõin pannkooki sinihallitusjuustu ja šampinjonidega. Delicious, aga siiani kõht suht punnis! Laterdasime oma head 1,5h seal niisama vist ja ega välja külma kätte ei kippunud ka..viljurid ja mütsi jäid Tartusse või noh, ma võin ausalt üles ka tunnistada, et ma jätsin nad meelega sinna, palju ma ikka 24h külmetada saaks. Jätan selle meelde, sest Tallinn pole naljaasi – nasty weather!
Praegu mängib 30 seconds to mars, aga millegi pärast kulutan ma oma pleieri akut, mitte ei kuula seda läpakast.
Note to myself – Paula palun ära seekord enam magama jää pool tundi enne rongi kohale jõudmist või pane vähemalt ligikaudne äratus. Not cool kui see rong oleks näiteks Valgasse edasi sõitnud :/ (seksikal tüübil juba õlu otsas, teist ei paista olevat) Pole veel nii kiiresti enda kodinaid kokku pannud, aga kui ma igastahes üles ärkasin, olin ma vagunis üksi kuigi väga kaua peale maandumist see olla ei saanud, sest inimesed liikusid veel perroonil. Huhh, jooksin siis hõlmad lahti sealt minema, asjad lendasid kus see ja teine ja paanika et oi krt, trenni peab nüüd liikuma aga meeldiv üllatus tabas mind õnneks juba raudteejaamas nurga taga – Leo 
Aitab, kell on 17:04 ja piletitädi just ahistas mu läbi, ajasin 1 krooni taga, et täpselt ikka tagasi saaks anda. Las ta jääb...
Järgmine nädal jälle ;)