pühapäev, 16. jaanuar 2011

vol. 4

Täna ehk pühapäeval tabas meid hommikul aknast välja vaadates õudus - VIHM! Samas ma tundsin Eestis juba päris kaua vihmast puudust, niiet olin isegi veidike õnnelik :) Kuna meil sellised turistilikud vaatamisväärsused olid otsa lõppenud, siis olime sunnitud täna siiski külastama ühte Euroopalikku "jubanähtud" paleed - Dolmabache palee.
Halba sõna ei saa selle kohta öelda, kui türklane ikka midagi uhket ehitama hakkab, siis olgu see juba kõige suurem, parem ja läikivam. Paleesse sai 20 liiri eest (160 eeku), Anni loomulikult pidi oma museecard'iga maksma vaid 1 liiri (8 eeku). Sissepääs toimus vaid n-ö "guided touri" põhimõttel ehk omal käel ei võinud lossis ringi jalutada. 40 pealise lambakarja saatel vedas siis türgi mees meid läbi palee esinduslikuma osa, mis oli mõeldud külaliste ja saadikute vastuvõtuks. Ütleme nii et 100 ruutmeetrine siidist vaip ja paari tonnine kristalllühter pole mingi küsimus. Palees kokku oli mäletamise järgi midagi 400 toaga, kõik neist vingemad kui meie Kadrioru loss :D Õnneks oli Anni varem käinud seal teise giidi saatel, kes oli jaganud kolm korda rohkem informatsiooni kui see giid, kes meil oli. Saime rohkem teada kui teised! Ütleme nii, et sellesse palee osasse oli sultan investeernud niivõrd palju, et ajas riigikassa pankrotti ja oli sunnitud eksiili minema. Kõige suurem lühter siis pärit Inglismaalt ning kaalus 4,5 tonni ning jutu järgi pidavat selle puhastamine võtma aega 3 kuud.
Palee teine osa koosnes haaremist. Jutu järgi oli haaremis eraldi korterid sultanile, tema emale ja kaheksale naisele. Üks korter koosnes privaatsest vannitoast, magamistoast, riietusruumist, vastuvõtutoats, külalistetoast ja paljudest muudest ruumidest läbi 4 korruse. Palees olid ka 4 tuba mida 1930ndatel Atatürk kasutas oma Istanbulis olemise jooksul. Sealhulgas oli eksponeeritud ka voodi, kus ta suri makstsirroosi 10 novembril 1938 ning kõik palee kellad on tema surma hetkel fikseeritud - 9.05. Eriliselt võigas oli privaatvannitoas eksponeeritud ravimitekapp ja ratastool, tekitas kuidagi kõheda tunde.
Üldiselt jäin rahule, pargi osa oli ka kena, eriti kusagilt lahtipääsenud paabulinnuga.
Kuna ilm oli aga jätkuvalt rõve, vihmane ja külm siis otsustasime ette võtta elu pikima trammisõidu, edasi-tagasi vist mingi 50 minutit. See linn lihtsalt ei lõppenud ja lõppenud ja lõppenud...
Pidime algse plaani järgi suunduma tagasi Grand Bazaarile, et ma saaks endale türgipärased keraamilised kausid lõpuks soetada, aga mis oli pühapäeva või vihma tõttu suletud, oli Grand Bazaar. Aga oma kausid sain ma kätte, suvalisest tänavapoest. 3 imekaunist kaussi, roheline, sinine ja punane, 280 krooni eest. Vast kõlbavad küpsiste hoidmiseks.
Tagasitulles võtsime Anniga Eminönü silla juurest klassikalise balõk ekmeki ROHKE sibula ja salatiga ja haisesime bussis kuni koduni :)
Õhtul plaanis veel väljas niisama vaadata ja tšaid juua, nii nagu ikka õhtuseks ajaveetmiseks kujunenud on.

kobises Brutalhamon kell 17:21

reede, 14. jaanuar 2011

balõk ekmek ehk vol.3

Hommikul tõustes plaani meil veel polnud. Õnneks tõusis ema kell 7 vms ja hakkas raamatuid lappama ning kui meie Anniga kell pool 10 silmad lahti tegime, siis oli probleem peaaegu lahendatud. Hommikuks sain täna isegi eelmisel õhtul soetatud lahustuvat kohvi, lisaks muidugi kohustuslik praemuna/makaron/jogurt ja apelsinid.
Bussisõit viis meid jällegi kord Kuldsarve lahe äärde, kus ema sundis meid jala üle silla minema. Oh well, why not. Sild on täis arvukaid kalamehi, kes seisavad umbes 30 cm vahedega igaüks oma ritva ja veepangega. Anni sõnul on kalamehed vähegi seal kus püüdmine lubatud ja vesi lähedal. Kala, mida väinast välja tõmmatakse tundub mulle kui tavaline balti kilu, mõned on ka suuremad purikad. Igastahes, eesmärk oli jõuda teisele poole väina, et siis vaadata üle vürtsideturg. Klassikaline ahistamisretk mängu "arva ära kust ma pärit olen" saatel. Ema oli endale ideeks võtnud soetada mingid keraamilised maalitud klõpsuga topsikesed, mis tema sõnul on head sigareti kustutamiseks ebaharilikus kohas. Mis seal ikka, soetas siis 4 tk 10 liiri eest (80 krooni). Teepeal soetasime endale 5 väikest lukuga kotikest, mis olid türgiliku välimusega (umbes sädelev niit ja vaiba muster) mis kõik olid hinnaga 1 liiri tk. Ette rutates võib öelda, et ema tõmbas suure hooga ühel juba luku küljest ära.
Vürtsiturult võtsime suuna Süleymani mošee poole, aga mingi hetk otsustas Anni, et tema kaart ei loe, et las ema tegeleb nüüd sellega, mille peale viimane tõmbas suitsu edasi ja vahtis klaasistunud pilguga kaugusesse, mis tähendas et mina, kes ma polnud siiani viitsinud Istanbuli pinnalaotusesse süveneda, pidin nüüd läbi väiketänavate rägastiku meid mingi mošeeni juhatama. Idee poolest oleks pidanud see meil aega võtma umbes 15-20 minutit, aga kuna loomulikult õnnestus mul meid valele teele eksitada, siis võttis see meil kaks korda rohkem aega. Kui me lõpuks siis Istanbuli kõige tähtsama mošeeni jõudsime, hakkas just reedene kesklõunane palvuseaeg, mis ka vähem usklikel on harjumuspäraseks kujunenud. Seega sissepääsu oleks tulnud oma poolteist tundi oodata. Istusime siis hoopis väljas ja jälgisime inimesi kes sinna sisse läksid. Päris pähklipakki kõrvale ei hakanud võtma, oleks vist veidike ebaviisaka mulje jätnud. Ka tagasi pidin ma teed juhatama ja oh seda üllatust kui ma suutsin meid juhatada täpselt sinna kohta tagasi, mida Anni enne rõhuval toonil oli kommenteerinud, et mitte mingil juhul sinna ahistajate sekka enam tagasi sattuda. Sattusime siis Istanbuli ülikooli eest suuremale tänavale, kust tee viis meid Topkapi palee juurde.
Palee iseenesest oli täitsa kena, pidigi olema st. 160 krooni eest :) koosnes see siis arvukatest eraldi majadest ja paviljonidest, mis olid seest (ja ka väljast kohati) kaetud meie mõistes vedike uhkema ja maalitud vannitoa kahhelkiviga ehk siis keraamilised plaadid. Ühes palee osas olid välja pandud erinevatest ajastutest pärinevad juveelid, rüüd, mõõgad jne. Nende hulgas võis kohata erinevaid peaehteid kolme ploomi suuruse rubiini või smaragdiga, üleni kullast troone või imikuhälle, aga ka näiteks oli seal 82 karaadine teemat, mis leiti kunagi algselt prügihunnikust. Selle algne omanik müüs selle lihvimata variandi turul maha 3 lusika eest. Selle aga ostis ära üks juvelliir, kes sai aru millega tegemist oli ning tahtis sellega äri teha. Kui sultan aga asjast kuulis, siis võttis ta selle lihtsalt endale ja lasi sellele lisada paar väiksemat (loe pähklisuurust) teemantit ning tegi sellest mingi ripatsi taolise asja. Nagu tavaliselt, igasugune kuld ja kard viskas lõpuks üle nign mind oleks veel ahhetama pannud vaid rusika suurune teemant. Palee kompleksi kuulus ka veel üks bütsantsi aegne basiilika, milles Arve Pärt lasi hiljuti ette kanda oma uue muusikalise teose. Palees oli ka vastrenoveeritud ja avatud haarem, kuid see maksis ekstra 15 liiri, mida me ei raatsinud välja käia.
Lahkudes paleest avastasime, et meil oli vaja veel 3 tundi linna peal sisutada (olime endale varem eesmärgi püstitanud, mille ekstrakiirelt olime juba täitnud). Otsustasime niisama linnas lonkida ja ringi vaadata. Tee peal võtsime hambusse balõk ekmeki mis on siis põhimõtteliselt saia vahele pandav kala väikse värske salati ja sibulaga. Väga hea kala oli pean ütlema ning see korvas absoluutselt selle et ülejäänud aja tulid meil kolmel vahetpidamata kala ja sibula rõõtsud üles. Läbisime tagasi tulles veel kord ahistajate silla (restoranide piirkond silla alumisel korrusel, kus iga mats üritab sind oma restorani tirida). Otsustasime, et vaatame veel üle Galata torni mäe otsas. Tavaliselt oleksime valmid selle jaoks ühistranspordi, kuid kuna meil oli vaja programmi sisustada, siis otsustasime seda teha jala. Nagu pärast teada saime oli tõus vaid 100 meetrit, aga arvestades kallakut (umbes ma pakun 40%) siis oli see üsnagi väsitav. Otsustasime siis otsad kokku tõmmata ja teepeal poodi ka minna. Tänaseks koduseks dineeks oli riis kana ja kanakastmega, milles oli üllatus-üllatus jogurt! Kõht täis otsustasime teha järjekordse vaheuinaku aga võta näpust, kellegil pole siiani väga und tulnud. Nüüd me siis lebotame igaüks omas voodis. Õhtul plaanis õega välja minna, ema jätame seekord koju kodustega skype teel vestlema.

Tervitused!

kobises Brutalhamon kell 20:47

neljapäev, 13. jaanuar 2011

shoeshine maffia ehk vol.2

Heihoo!

Teine päev Konstantinoopolis ja pooled asjad juba vaadatud, vähemalt raamatu TOP 10 mõistes (kuigi me sealt umbes 2-3 asja Anni soovitusel eemaldasime). Hommik algas umbes kell 8 millegagi, peale uimerdamist ja pesemisprotseduure valmis Anni ja ema koostööl hommikusöök, mis koosnes eile päeva makaronidest praemunaga, loomulikult must tee, pehme sai ja üllatus-üllatus jogurt :D Igastahes umbes kell 10 panime leekima kodust. Kusjuures, selleks et jõuda metroo või bussipeatuseni, peab võtma iga hommik umbes 15% mäkketõusu, reielihastele igastahes hea!
Põrutasime kohe peamise vaatamisväärsuse juurde - Hagia Sofia. Kunsti ja arhitektuuritundides ära leierdatud koht, aga minu jaoks veidike pettumus, kujutasin seda veidike teistsugusena ette. Seest oli see seevastu aga suhteliselt meeldiv, veidike teistmoodi kui arvukad kesk-euroopa basiilikad, mis veidike igavad nüüd juba tunduvad.
Teiseks peatuspunktiks pidi olema vastas üle pargi asuv Sinine Mošee, aga parasjagu oli seal palvuseaeg, ning pidime tunnikese mujal sisustama. Otsustasime külastada Justinianuse aegseid maa-aluseid tsisterne. Oli seda raha väärt küll, pärast pildi pealt näete kui mõnus atmosfäär maa all võib olla.
Lõpuks siis jõudsime ka Sinisesse mošeesse, kus rätikud pähe ja jalanõud jalast. Sees nägi see välja nagu suur vannituba põhimõtteliselt, kahhel kahhel kahhel! Pärast otsustasime kõndida Grand Bazaarile. Oli päris suur turg küll, meenutas veidike Süüria omasi, seega polnud põhjust nii väga ahhetada ja ohhetada. Paartuhat juveeli siin ja seal, nagu ikka... Teine asi on muidugi need toredad murjampoisid, kes meelitavad sind igaüks oma boksi asju ostma. Olen juba vilunud uduse pilgu tegija ja harjunud kaugusesse tühjalt jõllitama, et mitte neid huvi äratada. Mu vaieldamatu lemmikmäng on "arva ära mis riigist me oleme" Tavaliselt oleme me kolmekesi pärit kas soomest, saksamaalt või venemaalt.
Kell oli juba lõuna ja kõht hakkas tühjaks minema, kui otsustasime võtta suuna kodu poole. Vahepõikena astusime sisse euroopa suuruselt teise kaubanduskeskusesse. Näiteks oli seal üks korrus pühendatud puhtalt kiirsöögi kohtade peale ja teine korrus restoranidele. Lisaks pidi keskuses olema veel kino ja lõbustuspark. Toidupoest haarasime traditsioonilised makaronid ja tomatikastme ja koju sööma.
Peale sööki kohustuslik unepaus, mis venis üllatuslikult 2,5 tunniliseks ning ärkasime selle peale kui Anni korterinaaber kell pool 8 vilistades ja väga halvasti lauldes uksest sisse jalutas.
Riided selga ja õhtune jalutuskäik. Taksimi väljak ja kõrvalepõige peatänavast ning leidsime end tee ja vesipiibu baarist. esimene raund oli must tee offkoors aga järgmise raundi saime turistikat õunateed ja seda juba tasuta. Õde ja ema tegid paar triktraki mängu ja nii möödus umbes tunnike ja veidi peale. Pärast seda suundusime siiski koju tagasi väikse ringiga. Teepeal proovisime ära ka kohaliku maiustuse baklava mis on põhimõtteliselt taigen immutatud suhkrus ja veel paar maitset lisaks. Not my cup of tea, aga tasus proovimist. Turkish delight on veel proovimata.
Nüüd kodus ja jalad seinal.

Over and out

kobises Brutalhamon kell 23:20

kolmapäev, 12. jaanuar 2011

perekond Helm Istanbulis vol.1

Tervitused 13 miljoni-pealisest Istanbulist!

Ma pean kohe mainima, et reis on juba korda läinud, sest esimese päeva (seal hulgas kogu lennuaja ja teekonnal peatumispaika) suutsime mööda saata ilma ühegi suurema tülita. Success! Suuremateks lahkheli tekitajateks oli 20kg pagasikott täis erinevaid toiduaineid Annile, mis osutus väga raskeks läbi linna vedada ja teiseks mida poest õhtuks süüa osta.
Polegi ammu nii ludinal võõras linnas liigelnud - kõik transpordikaardid olid juba orgunnitud ja teekond teada. Nii muuseas, sel nädalal on Istanbuli Kultuuriülikooli vahetusüliõpilane Grant USAst, vähemalt nii ütleb mu tudengi transpordikaart.
Õudusunenägu on samuti teoks saanud: ma tavaliselt kardan/põlgan igasugu murjameid kui ma neid euroopas kohtan, aga oh imet, siin on nad KÕIK murjamid! Samas olen ma imestunud, kuna pooled murjamid on suht isegi seksikad (noored ma mõtlen), sellised veidi tõmmukad. Note: Raigo on ikka kõige seksikam!
Täna jõudsime siis oma pakid Anni juurde vedada ja siin veidike einestada - söögiks oli tänavanurgalt ostetud värskelt valminud sai (selline kõva koorikuga aga seest ülipehme), 5 liitrine kanister jogurtit (mis meie mõistes on midagi määrdejuustu, hapukoore ja jogurtisegu sarnast), misa määrisime saiale pluss ema spets kaasaküpsetatud sealihapraad, mis muidu siin oleks umbes 300-400 krooni ringis maksnud. Peale tankimist suundusime linna.
Linnas sõitsime bussiga tipptunnil umbes 40 minutit ja siis praamile ja teisele poole Bosphoruse väina. Seal oli kai peal mõnus platskaard (umbes nagu staadionil on istmed astmetena ja nende peal olid suured padjad pehmeks istumiseks) ja seal meid siis teenindati. Jõime Istanbulile omast musta teed ja Anni tellis mingi orhidee juures tehtud joogi nimega sahlep - see oli väga hea!
Tagasi tulles väisasime Taksimi väljakult algavat põhi hängimise tänavat, kust vasakule poole pidid jääma tänavad kohvikute ja vesipiibubaaridega ja paremale tänavad klubide ja baaridega. Tänav oli pääääris pikk.
Lõpuks vajusime koju tagasi, kus naudime praegu jällegikord musta teed ja imehead pehmet saia jogurtiga :)

Tänaseks kõik.

Teie korrespondent Istanbulis