neljapäev, 3. aprill 2008
pliiiiiiis....
Kas ma ikka saan tööle tulla. Ma ju nii tahan. Ei läinudki täna kodulinna. Jäin hoopis tööle ja noh loomulikult sel on omad plussid ka - raha näiteks.
Kas te olete ka täheldanud, et mida vanemaks teie vanavanemad jäävad, seda rohkem kibestunumateks nad muutuvad. Mõni proua, kelle nime ma siin nimetama ei hakka, on kohe nii õelaks kohati kätte läinud, et ise ka ei usu. Ma pidin eile peaaegu nutma hakkama. Mõnes mõttes oleks tahtnud kätegagi kallale minna. Samas, paremat mul pole kusagilt võtta :)
Väljas on juba siuke üsnagi kevadine ilm. Mul tuli just praegu meelde siuke asi. See oli mingi kuu või rohkem tagasi juba tegelt. Seisan mina siis tööl niisama, vaatan kuidas noored joovad. Jalutab minu juurde üks poiss ja ütleb tere Paula rõõmsa näoga. Teate küll mis nägu siuke suvaka peale ette tuleb, pluss muidugi pohhuismilaine.. Igastahes ta ei läinud mu tuima näo peale minema (and that's a surprise) Siis küsis, et noh, ei tunne mind ära jah? Ma siis jõllasin seda nägu päris pingsalt..vaatasin ja vaatasin. Tõršššhhh! Sa oled ju Lauri vend. Uhhh, ta vist nati pahane, et ma teda kui Lauri venda mäletasin, mitte kui Alarit. (võrkpalli tüdrukud peaks teda mäletama laagritest, muidu käis ka meie koolis, aga peale 9ndat läks vist ära) Igastahes, kuidas kurat ta mu nagu ära tundis? Ja veel nime teadis? MÜSTIKA, ma ütlen.
Aitab, ma ärritasin ennast jälle liiga üles :D
kobises Brutalhamon kell 15:18