reede, 5. veebruar 2010
Movienight
Kolmapäeva öö vastu neljapäeva jooksis Nisu tänava kinodes film nimega The Fourth Kind. Ma olin miskipärast kinokavades sellest filmist koguaeg mööda vaadanud, arvates et tegemist on eriti räige ja hardcore alien muuviga. Okse! Aga vaadates treilerit (mida ma millegi pärast polnud isegi vaevunud tegema), äratas see film minu kohe huvi. Ja umbes täpselt nii palju huvi, et ma jooksin, hüppasin ja sitsisin mööda meie tuba ringi karjudes: „jaa, jaaa, vaatame kohe!!” Tegemist oli dokumentaal/lavastusega + Milla Jovovich (lahe mutt). Kui neid dokumentaalvideosi ei oleks kõrval näidatud ning seda talkshow’d poleks olnud, oleks ma arvanud, et tegemist on järjekordse „hea” stsenaariumiga psycho film. Päris üks kuni mitu disturbing stseeni, mis tekitasid miskil põhjusel kuidagi sellist tülgastavat või ma ei teagi – okserefleksi tekitavat tunnet. Loomulikult on kodukino miinuseks alati see, kui keegi kõige põnevama koha peal helistab. Kõik pinge, mis filmi jooksul üles on keritud langeb nulli pausi nuppu vajutades. Pikka viha ei pea Leo Pidin enne magama minekut veel CSI otsa vaatama, et saaks natuke positiivsust unenägudesse. Aga nagu tavaliselt ja ikka, on mu öised unenäod nagu üks hea igapäevane ETV saade Aktuaalne Kaamera – kõik mis päeval juhtus, on kombineeritud kokku väga haiglaseks Paula mõtteüllitiseks. Ma arvan, et see film oli väärt neid 2 tundi minu vaba aega, polegi ammu korralikku psycho/õudusfilmi vaadanud.Peale filmi vaatamist oli vaja Annil loomulikult demonstreerida, mis õudusfilme ta veel Soomes ühe õhtu jooksul järjest vaatas ja loomulikult oli mul vaja tõmmata ka need filmid. Oeh, ma olen nii mõjutatav! Igastahes neljapäeva öö vastu reedet toimus Kooli tänava kodukinos movienight. Kavas – Paranormal Activity. APPI, kui tuli ei oleks põlenud. Algus oli jura veits, aga tagant järle mõeldes, hea oligi.. mingi 45 mintsa chilli ja siukest ušu-mušu asju.. et on ja ei ole kah. Mingi hetk ma avastasin ennast klammerdunult teki ääre sisse, kattes ühe prilli klaasi tekiga, teise mitte. Ma ikka pidin edasi vaatama ja piiluma, aga samas ei julgenud ka. Mingi hetk oli nii hirmus, et ma ei teadnud kas nutta või naerda, sest kui see poleks (ma ei tea kas oli) päris olnud, siis oleks see hea huumor olnud! Seega ma naersin.. ja ma arvan, et kui ma poleks naernud, siis oleks ma kogu öö üleval istunud. Ja kui ma nüüd selle filmmi peale mõtlen siin üksi suures majas istudes (FP's valves) siis kinda creepy hakkab küll juba. Igast lahedad hääled APPI. Oeh.. külmkapp tegi ka öösel igast hääli :/
Seda filmi tõesti ei soovita üksi pimedas vaadata.
kobises Brutalhamon kell 17:43