neljapäev, 25. märts 2010
sõnatu
Ma küll ei tea, kas oleks õige aeg veel sellest kirjutada või peaks ootama, sest ma ei tahaks rohkematele inimestele enam haiget teha. Kardan, et kui hakkan kirjutama emotsiooniajendil, ei suuda ma tegeltikult öelda seda, mis on oluline selle asja juures.
Ma ei tea isegi kust alustada...sest küsimus "Kas te oleks enda peale kaevanud, kui see poleks välja tulnud?" oli juba eos väga vale. Ma olen aru saanud nii, et alati on meie hulgas need, kes ei suuda delikaatsete asjade juures suud kinni pidada. Seega ma olin teadlik juba eksimuse hetkel, et tuleb hakata vastutama oma tehtud tegude eest. Kurb on kuulata tõesti, et meestel (mitte õnneks kõikidel) pole omavahel midagi muud rääkida kui kitule minna, jah - see on nii ja see on alati nii olnud. Miks - ei tea. Mis mind aga hämmastas, oli fakt et ka naistel puudub (jällekord õnneks mitte kõikidel) taktitunne ja mõtlemisvõime, mis mulle tundub on asendunud õeluse ja shokiseisundiga.
Mul jäi too õhtu tegelikult nii palju ütlemata - aga jällegikord seisan ma vastakuti erinevate inimestega, kes tegelikult ei tunne mind ning peavad minu käitumist bravuurikaks. Otsekohesus asjade suhtes ja selle mõistmine õigetel alustel on väheste voorus. Ma tean, et nende inimeste hulgas oli inimesi kes mõistavad mu väljendusviisi ning ei tunne end peale mõningast mõtisklust sellest puudutatuna - see olengi mina. Fakt, et me 11nekesi seal ees seisime ja otsustasime ette lugeda omapoolse vastuse nendele küsimustele, ei ole vale lähenemine ma leian. Ja fakt on ka see, et meie coetuse inimeste närvikava võib tunduda küll kohati vinge, kuid reaalselt oli seal 2 inimest kes suudaks selle ette kanda adekvaatselt. Ausalt öeldes selg sirgu seistes oli mu ainus võimalus see üldse läbi viia ja veel peale seda adekvaatselt küsimustele vastata. Proovisin iga hingetõmbega sisestada endale, et see on ainult mäng, see on ainult mäng...ja siis tabas mind teadmine - see ei koti absoluutselt neid inimesi, kelle jaoks see on elu ja Paula, kui sa ennast ei kaitse, kes siis seda teeb. Ma tõesti ei näinud enam inimeste nägusi, ma nägin küsimustelaviini, ebaoluliste, urgisevate ja õelate küsimustelaviini. Ma konkreetselt ei suutnud eristada enam küsimuste sisu ja mõtlesin koguaeg miks nad nii teevad? Mitte keegi ei tahtnud neile küsimustele enam vastata, kuna nende sisu oli ennekõike ründav kui informeeriv. Küsimusele, kas te arvate et kahjustasite meie mainet, oleks ma tol hetkel tahtnud vastata - kui keegi teada saab, mis siin praegu toimub, on meie maine miljon korda enam rikutud.
Kahju on vaadata, kuidas sõbrad su ümber on nii abitud ja sa oled ise samas seisus, sa lihtsalt ei saa neid mitte kuidagi aidata. Ma pole ennast ammu enam abituna tundnud, rääkimata sellest, et mind pole mitte kunagi niimoodi alandatud. Pole sellega hakkama saanud mu vanemad, kooliõpetajad ega isegi ametivõimud - need olid me enda tuttavad ja õed.
Mitte keegi meist ei vaidlenud vastu sellele, et meie tegu oli sügavalt vale ja tegemist oli suure eksimusega. Kas pisarate tekitamisega taheti meist välja pressida kahetsus või midagi muud, ei tea.
Sellised intsidendid teevad mind tavaliselt tugevamaks ja ma tean et ma saan mingis hetkes sellest üle ja ma jõuan endale korrutada, et see on ainult mäng. Vaatame kuidas sellega läheb, praegu veel ei suuda mõelda asjade helgele poolele.. sest asi on meie jaoks ex alles 10 nädala pärast. Kõige rohkem kahju on sellest, et peale 10 nädalat pole me enam selles koosseisus...
kobises Brutalhamon kell 11:14