reede, 14. jaanuar 2011
balõk ekmek ehk vol.3
Hommikul tõustes plaani meil veel polnud. Õnneks tõusis ema kell 7 vms ja hakkas raamatuid lappama ning kui meie Anniga kell pool 10 silmad lahti tegime, siis oli probleem peaaegu lahendatud. Hommikuks sain täna isegi eelmisel õhtul soetatud lahustuvat kohvi, lisaks muidugi kohustuslik praemuna/makaron/jogurt ja apelsinid.
Bussisõit viis meid jällegi kord Kuldsarve lahe äärde, kus ema sundis meid jala üle silla minema. Oh well, why not. Sild on täis arvukaid kalamehi, kes seisavad umbes 30 cm vahedega igaüks oma ritva ja veepangega. Anni sõnul on kalamehed vähegi seal kus püüdmine lubatud ja vesi lähedal. Kala, mida väinast välja tõmmatakse tundub mulle kui tavaline balti kilu, mõned on ka suuremad purikad. Igastahes, eesmärk oli jõuda teisele poole väina, et siis vaadata üle vürtsideturg. Klassikaline ahistamisretk mängu "arva ära kust ma pärit olen" saatel. Ema oli endale ideeks võtnud soetada mingid keraamilised maalitud klõpsuga topsikesed, mis tema sõnul on head sigareti kustutamiseks ebaharilikus kohas. Mis seal ikka, soetas siis 4 tk 10 liiri eest (80 krooni). Teepeal soetasime endale 5 väikest lukuga kotikest, mis olid türgiliku välimusega (umbes sädelev niit ja vaiba muster) mis kõik olid hinnaga 1 liiri tk. Ette rutates võib öelda, et ema tõmbas suure hooga ühel juba luku küljest ära.
Vürtsiturult võtsime suuna Süleymani mošee poole, aga mingi hetk otsustas Anni, et tema kaart ei loe, et las ema tegeleb nüüd sellega, mille peale viimane tõmbas suitsu edasi ja vahtis klaasistunud pilguga kaugusesse, mis tähendas et mina, kes ma polnud siiani viitsinud Istanbuli pinnalaotusesse süveneda, pidin nüüd läbi väiketänavate rägastiku meid mingi mošeeni juhatama. Idee poolest oleks pidanud see meil aega võtma umbes 15-20 minutit, aga kuna loomulikult õnnestus mul meid valele teele eksitada, siis võttis see meil kaks korda rohkem aega. Kui me lõpuks siis Istanbuli kõige tähtsama mošeeni jõudsime, hakkas just reedene kesklõunane palvuseaeg, mis ka vähem usklikel on harjumuspäraseks kujunenud. Seega sissepääsu oleks tulnud oma poolteist tundi oodata. Istusime siis hoopis väljas ja jälgisime inimesi kes sinna sisse läksid. Päris pähklipakki kõrvale ei hakanud võtma, oleks vist veidike ebaviisaka mulje jätnud. Ka tagasi pidin ma teed juhatama ja oh seda üllatust kui ma suutsin meid juhatada täpselt sinna kohta tagasi, mida Anni enne rõhuval toonil oli kommenteerinud, et mitte mingil juhul sinna ahistajate sekka enam tagasi sattuda. Sattusime siis Istanbuli ülikooli eest suuremale tänavale, kust tee viis meid Topkapi palee juurde.
Palee iseenesest oli täitsa kena, pidigi olema st. 160 krooni eest :) koosnes see siis arvukatest eraldi majadest ja paviljonidest, mis olid seest (ja ka väljast kohati) kaetud meie mõistes vedike uhkema ja maalitud vannitoa kahhelkiviga ehk siis keraamilised plaadid. Ühes palee osas olid välja pandud erinevatest ajastutest pärinevad juveelid, rüüd, mõõgad jne. Nende hulgas võis kohata erinevaid peaehteid kolme ploomi suuruse rubiini või smaragdiga, üleni kullast troone või imikuhälle, aga ka näiteks oli seal 82 karaadine teemat, mis leiti kunagi algselt prügihunnikust. Selle algne omanik müüs selle lihvimata variandi turul maha 3 lusika eest. Selle aga ostis ära üks juvelliir, kes sai aru millega tegemist oli ning tahtis sellega äri teha. Kui sultan aga asjast kuulis, siis võttis ta selle lihtsalt endale ja lasi sellele lisada paar väiksemat (loe pähklisuurust) teemantit ning tegi sellest mingi ripatsi taolise asja. Nagu tavaliselt, igasugune kuld ja kard viskas lõpuks üle nign mind oleks veel ahhetama pannud vaid rusika suurune teemant. Palee kompleksi kuulus ka veel üks bütsantsi aegne basiilika, milles Arve Pärt lasi hiljuti ette kanda oma uue muusikalise teose. Palees oli ka vastrenoveeritud ja avatud haarem, kuid see maksis ekstra 15 liiri, mida me ei raatsinud välja käia.
Lahkudes paleest avastasime, et meil oli vaja veel 3 tundi linna peal sisutada (olime endale varem eesmärgi püstitanud, mille ekstrakiirelt olime juba täitnud). Otsustasime niisama linnas lonkida ja ringi vaadata. Tee peal võtsime hambusse balõk ekmeki mis on siis põhimõtteliselt saia vahele pandav kala väikse värske salati ja sibulaga. Väga hea kala oli pean ütlema ning see korvas absoluutselt selle et ülejäänud aja tulid meil kolmel vahetpidamata kala ja sibula rõõtsud üles. Läbisime tagasi tulles veel kord ahistajate silla (restoranide piirkond silla alumisel korrusel, kus iga mats üritab sind oma restorani tirida). Otsustasime, et vaatame veel üle Galata torni mäe otsas. Tavaliselt oleksime valmid selle jaoks ühistranspordi, kuid kuna meil oli vaja programmi sisustada, siis otsustasime seda teha jala. Nagu pärast teada saime oli tõus vaid 100 meetrit, aga arvestades kallakut (umbes ma pakun 40%) siis oli see üsnagi väsitav. Otsustasime siis otsad kokku tõmmata ja teepeal poodi ka minna. Tänaseks koduseks dineeks oli riis kana ja kanakastmega, milles oli üllatus-üllatus jogurt! Kõht täis otsustasime teha järjekordse vaheuinaku aga võta näpust, kellegil pole siiani väga und tulnud. Nüüd me siis lebotame igaüks omas voodis. Õhtul plaanis õega välja minna, ema jätame seekord koju kodustega skype teel vestlema.
Tervitused!
kobises Brutalhamon kell 20:47