pühapäev, 16. jaanuar 2011

vol. 4

Täna ehk pühapäeval tabas meid hommikul aknast välja vaadates õudus - VIHM! Samas ma tundsin Eestis juba päris kaua vihmast puudust, niiet olin isegi veidike õnnelik :) Kuna meil sellised turistilikud vaatamisväärsused olid otsa lõppenud, siis olime sunnitud täna siiski külastama ühte Euroopalikku "jubanähtud" paleed - Dolmabache palee.
Halba sõna ei saa selle kohta öelda, kui türklane ikka midagi uhket ehitama hakkab, siis olgu see juba kõige suurem, parem ja läikivam. Paleesse sai 20 liiri eest (160 eeku), Anni loomulikult pidi oma museecard'iga maksma vaid 1 liiri (8 eeku). Sissepääs toimus vaid n-ö "guided touri" põhimõttel ehk omal käel ei võinud lossis ringi jalutada. 40 pealise lambakarja saatel vedas siis türgi mees meid läbi palee esinduslikuma osa, mis oli mõeldud külaliste ja saadikute vastuvõtuks. Ütleme nii et 100 ruutmeetrine siidist vaip ja paari tonnine kristalllühter pole mingi küsimus. Palees kokku oli mäletamise järgi midagi 400 toaga, kõik neist vingemad kui meie Kadrioru loss :D Õnneks oli Anni varem käinud seal teise giidi saatel, kes oli jaganud kolm korda rohkem informatsiooni kui see giid, kes meil oli. Saime rohkem teada kui teised! Ütleme nii, et sellesse palee osasse oli sultan investeernud niivõrd palju, et ajas riigikassa pankrotti ja oli sunnitud eksiili minema. Kõige suurem lühter siis pärit Inglismaalt ning kaalus 4,5 tonni ning jutu järgi pidavat selle puhastamine võtma aega 3 kuud.
Palee teine osa koosnes haaremist. Jutu järgi oli haaremis eraldi korterid sultanile, tema emale ja kaheksale naisele. Üks korter koosnes privaatsest vannitoast, magamistoast, riietusruumist, vastuvõtutoats, külalistetoast ja paljudest muudest ruumidest läbi 4 korruse. Palees olid ka 4 tuba mida 1930ndatel Atatürk kasutas oma Istanbulis olemise jooksul. Sealhulgas oli eksponeeritud ka voodi, kus ta suri makstsirroosi 10 novembril 1938 ning kõik palee kellad on tema surma hetkel fikseeritud - 9.05. Eriliselt võigas oli privaatvannitoas eksponeeritud ravimitekapp ja ratastool, tekitas kuidagi kõheda tunde.
Üldiselt jäin rahule, pargi osa oli ka kena, eriti kusagilt lahtipääsenud paabulinnuga.
Kuna ilm oli aga jätkuvalt rõve, vihmane ja külm siis otsustasime ette võtta elu pikima trammisõidu, edasi-tagasi vist mingi 50 minutit. See linn lihtsalt ei lõppenud ja lõppenud ja lõppenud...
Pidime algse plaani järgi suunduma tagasi Grand Bazaarile, et ma saaks endale türgipärased keraamilised kausid lõpuks soetada, aga mis oli pühapäeva või vihma tõttu suletud, oli Grand Bazaar. Aga oma kausid sain ma kätte, suvalisest tänavapoest. 3 imekaunist kaussi, roheline, sinine ja punane, 280 krooni eest. Vast kõlbavad küpsiste hoidmiseks.
Tagasitulles võtsime Anniga Eminönü silla juurest klassikalise balõk ekmeki ROHKE sibula ja salatiga ja haisesime bussis kuni koduni :)
Õhtul plaanis veel väljas niisama vaadata ja tšaid juua, nii nagu ikka õhtuseks ajaveetmiseks kujunenud on.

kobises Brutalhamon kell 17:21