neljapäev, 7. juuni 2007
Jalgpallihaigla
Ma kujutan ette, et kõrvaltvaatajale või siis antud juhul kuulajale oleks eilne õhtu olnud kõrvade surm või vähemalt ajutine invaliidsus. 5 tsikki korraga kiljumas.. uhh tõi. See on juba midagi. Kati, Agne ja Sandra rahuldasid muidugi tükk aega oma tähelepanu vajadust, üritades läbi akna võluda vastas maja rõdul suitsu tegevat poissi talle paaniliselt, lausa hüsteeriliselt lehvitades. Vahepeal tekkis ka jõulu tunne - rosinad ja piparkoogid. Sandra nillis siin igasuguseid msnis. Ma küll ei tea, mis temaga vahetevahel toimub, aga et Paulal on karvased jalad? Ma arvan, et see pole just parim lause alustamaks vestlust nendega, keda sa pole kaua näinud. Well, what do I know... Kõik oli superlux ja megafun, peale selle loomulikult et Inglismaa 3 väravaga võitis. Mäng oli nauditav, ilusti pidasid vastu meie poisid. Üli armas oli ka see, et Agne otsustas õlle asemel hoopis mulle lilli tuua. Need lõhnavad lausa jumalikult! Vahel käib mõistus ikka imelikke teid pidi, tihti ei tõmba just paralleele õlu ja lillede vahel. Kerttu supermobiil viis meid Vabaduse väljakule, kuhu saabusime 00:00 paiku koos Lillekülast saabunud ingliš bätšelöridega.
Esimene peatus - Hollywood. Muusika oli, ütleme nii, suhteliselt kräpp, aga oleme ka hullemaid kuulnud. Kõige rohkem rahvast. Palju jõllitavaid mehi, vähe õhku ja ruumi. Mingi lesbõu hõõrus mul koguaeg seljas. Maailma kõige lahedamalt tantsiv mees. No issand, tibutants träna järgi XD Kohe pisara võttis silma. Mingi rangem moto tsikk ronis ka kuhugi posti otsa, tal oli kodust vile kaasa võetud. Ma arvan, et see ei vaja rohkem kommentaare. Hollywoodist lahkudes seisid selle ees kamp eesti noormehi, kes soovisid et me oleks jääänud ja oma tissid paljaks võtnud. Viimane haaras mul käest :"Tsau kallis, sa oled kindlasti ida-virumaalt!?" tänks.
Teine peatus - Riff. Esimest korda läksin sinna sisse. Suht okei koht, aga ma mõtlesin nagu, et see suurem on vms. Tantsisime kolm laulu, Power Hit Radio tantsutüdrukuks ei saanud :( Nähtavasti ei vastanud meist keegi kirjeldusele: Blondid juuksed, valge topp, teksapüksid või seelik. It's a shame. Sandra lahkus. Hiljem ka meie.
Kolmas ja viimane peatus - Venus. Turvamees oli üllatunud, et mul prille kaasas polnud :"Kuhu prillid jäid?" Kusjuures ma mõtlen et kuidas mind selle dokumendiga üldse kusagile sisse lastakse, absolutely hiddious! Võib-olla nad mõtlevad, et kui keegi laenaks kellegilt dokumenti et sisse saada, siis tsitakse ikka sarnast nägu. Nad ei tule selle pealegi, et keegi laenaks nii jubedat pilti. Muusika oli õhtu parim. Siuksed hitid järjest. Tantsupõrandal umbes 6 inimest, kogu klubis kokku umbes 16 inimest :D Väga mugav. Mingi hetk kadus tuju. Kojuminek. Avastasin loomulikult, et mu võtmed on Sandra kotis. Olin sunnitud sealt kaudu koju jalutama. Wismari tänava lõpp on suhteliselt creepy koht. meenutab mulle miskipärast Supilinna. Mõnus oli isegi vahelduseks sealt kaudu jalutada. Ilus suveöö, soe, vaikne. Ainult kassid ja linnud tegutsesid. Hea asfaldi hõng oli õhus. Mitte ühtegi inimest. Mitte ühtegi autot. Perfect!
Sildid: Breaking Benjamin - Breaks My Fall
kobises Brutalhamon kell 20:22