laupäev, 10. veebruar 2007
Tagantjärgi...järele?
Väiksed mälestused alustuseks...
"Eile oli siis the all-mighty Kerttu sünkar. Gotta hand it to you girl, two thumbs up!Valdav enamus (loomulik kadu on iseenesest mõistetavalt loomulik) tuli kohale ja tõesti tore oli klassikaaslastega juttu ajada ja niisama olla. Umbes sama mis Otepää aga palju lähemal tsivilisatsioonile ja kui alguses võib tunduda et see ei oma nii väga tähtsust... siis mõtle ikka veel kord. Ja miks alati kui ma Kerttu juures käin, panen ma endale järgmiseks päevaks sõidutunni... ja veel hästi varaseks?!
Kerttule kinkisin kõrvarõngad (veits klišee, aga kuna mulle endale meeldib ehteid saada...dütüdüt...) Mulle meeldis nende juures kivikeste värv. Ja kui ma nii muuseas soovisin neile karbikest osta, siis selgus et see maksis umber poole või 2/5 kõrvarõngaste hinnast. Ma olin löödud ja esialgu veits kohkunud. Premeerisin end läikiva peavõruga ja kohe läks tuju paremaks.... seda nad rääägivad, et läikivad asjad teevad tuju heaks :D
Prismasabas ootasid mind Merit ja Juss, lovely... Juss kohkus, kui tüdruk ütles sõna TÜRA, ju siis on poiss väga steriilses keskkonnas kasvatatud, respect.
KOhale jõudes väike Hiina kompanii juba töötas, nagu ka ennustatult...lasksime heal maitsa enne suure hordi tulekut. Täitsa hea oli...ja ütleme ausalt, ega nagu ma end tagasi ka väga ei hoidnud. Eelmainitud (eelsoojendatud) hord tuli vaikselt 2 tunnise hilinemisega. Kuid nad siiski tulid. Siis toimus kõik see mis ikka majapidudel toimub... Kui siis viimased külalised kella kolmveerand kolme ajal lahkusid, tegime neljakesi väikse talvise jalutuskäigu Nõmmel ja saatsime meie kõige pisema koju. Tee peal mõned pildid, jaburad naljad ja sarkastilised kommentaarid autoteest. Tagasi tulles jõudsin juba ära väsida, aga eks ka eelnev unisus tegi juba oma tööd. Peale väikest chit-chatti läksin nautima Martti 1,5 inimese voodit. Poole öö pealt leidsin end ühte äärde pakituna... mõtlesin hetkeks...what the hell ja tegin ennastvõimalikult laiaks - ikka diagonaalis :)
Hommmik oli nagu ikka hommikud Kerttu juures - istusin üksi all köögis, kohvitass nina all ja ootasin põnevusega, et saaks astuda bussi peale mis viiks mind järjekordsesse toredasse sõidutundi. Ajasin veel Kerttu üles... viimased õnnitlussoovid ja minek.
Umbes 100 m kodust tuli mulle mu kallis ema vastu ja suutis mind ära moosida, et minna koos Kristiine keskusesse n-ö end premeerima raske nädala töö eest. Mis seal ikka. suurte shopingute tulemus oli üks sitane dušikardin. fine.
Järelkaja - positiivsed mälestused (nende seas jääb meelde ka Kerttu pakutud aluspüksipaar, mida keegi omaks ei tunnistanud).
Over and Out.
Sildid: Default - The way we were
kobises Brutalhamon kell 22:04